Language switcher

Keskkonnajärelevalve ajalugu

Loodust on meie inimesed austanud ja kaitsnud läbi aegade, ilma et selleks üldreeglina oleks sundi tarvis läinud. Mõnes olukorras on see siiski vajalikuks osutunud. Esimeseks teadaolevaks dokumendiks selles valdkonnas on Taani kuninga Erik Menvedi seadus 1297. aastast metsaraiest Tallinna lähistel saartel. 1664. aastal hakkas Eesti- ja Liivimaal kehtima Rootsi metsahoiuseadus, samast aastast on pärit esimene teadaolev jahieeskiri.

Päris oma looduskaitseseaduseni jõudsime 1935. aastal, mil asus tööle ka esimene riigi looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste ning loodi Riigiparkide Valitsus. Ainsaks arvestatavaks looduskaitseorganiks pärast sõda kuni 1955. aastani oli ühiskondlik organisatsioon - Loodusuurijate Selts. 1955. aastal astus selle kõrvale Teaduste Akadeemia Looduskaitse komisjon.
Looduskaitse komisjoni algatusel võeti 1957. aastal vastu uus looduskaitseseadus. See nägi ette võimaluse looduskaitsealade asutamiseks ning looma- ja taimeliikide ning üksikobjektide kaitse alla võtmiseks. Järelevalve jaoks oli oluline, et Ministrite Nõukogu juurde loodi Looduskaitse Valitsus ning kehtestati kriminaalvastutus looduskaitsenõuete rikkumise eest. Looduskaitseseadus pidas vastu 1990. aastani, mil see asendati uuega.

Looduskaitse korraldus aastatel 1962 - 1988
1962. aastal allutati seni Põllumajandusministeeriumi juures tegutsenud Metsamajanduse Peavalitsus Ministrite Nõukogule ning Looduskaitse Valitsusest sai selle struktuuriüksus. Asutus nimetati Metsmajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuseks. 1966. aastal sai sellest samanimeline ministeerium.

Looduskaitse (praeguses mõistes keskkonnakaitse) ülesanded jaotusid neil aastatel paljude asutuste vahel. Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi süsteemis tegutseva riikliku metsavalve kaitsta olid metsad, kaitsealad, looduse üksikobjektid, kaitstavad liigid, samuti muud loomad ja linnud looduses ning sisevete kalavarud. Oma metsavalve oli ka kolhoosidel ja sovhoosidel, mis tegeles siiski vaid metsaga. Kalu merel ja Peipsi-Pihkva järvel kaitses liidulise alluvusega Vostbaltrõbvod (Ida-Balti Basseini Kalavarude Kaitse ja Taastamise ning Kalapüügi Reguleerimise Valitsus), vee kaitse lasus Veemajanduse ja Maaparanduse Komiteel, õhu kaitse hüdrometeoroloogia teenistusel, maavaradega tegeles Mäeinspektsioon jne. Kõik need asutused tegelesid üheaegselt nii järelevalve kui loodusressursside kasutamise korraldamisega.

Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi süsteemis tegutsev riiklik metsavalve koosnes metskondade ja metsamajandite järelevalve kohustusega ametnikest alates metsavahtidest ja lõpetades metsamajandite direktoritega. Ka metsamajandite looduskaitseinspektorid ja kaitsealade töötajad ning isegi ministeeriumi Looduskaitse Valitsuse inimesed kuulusid metsavalvesse. Kokku ulatus metsavalvetöötajate arv 3,5 tuhandeni.


Muudatused ja arengud aastatel 1988 - 1999
1988. aastal alustati Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi reorganiseerimisega. Ministeerium nimetati esialgu ümber Riiklikuks Looduskaitse ja Metsamajanduse Komiteeks, 1989. aastal Keskkonnaministeeriumiks. Mitmed teised keskkonda kaitsnud asutused kas likvideeriti, allutati Keskkonnaministeeriumile või jäid küll alles, aga neil polnud enam keskkonnajärelevalve ülesandeid. Säilus Vostbaltrõbvod, mis nimetati ümber Mereinspektsiooniks ning allutati Keskkonnaministeeriumile. Keskkonnaministeeriumi juurde moodustati uute asutustena Metsaamet ja Põllumajandusministeeriumist ületoodud struktuuriüksuste alusel Maa-amet. Mõlemal olid oma valdkonnas keskkonnajärelevalve kohustused.
Põhiliselt Looduskaitse Valitsuses ning Veemajanduse ja Maaparanduse Komitees varem järelevalvega tegelenud inimestest loodi 1988. aastal ministeeriumi juurde uue asutusena Riiklik Looduskaitse Inspektsioon, mis eksisteeris 1991. aastani. Inspektsiooni näol moodustati küll järelevalvelist tegevust korraldav keskasutus, kuid looduskaitsetööd teinud inspektorid maakondades anti maavalitsuste alluvusse, samal ajal kui metsavalve allus hoopis Metsaametile. Inspektsioonil puudus tööaparaat, millega järelevalveülesandeid ellu viia.

Sel teemal maavanematega tekkinud ametkondlikest erimeelsustest ülesaamiseks rakendati 1991. aastal inspektsiooni asemel töösse sõltumatu institutsioon - looduskaitse peainspektor, aruandekohustusega otse Riigikogu ees. Inspektsiooni järelevalvetöötajatest said peainspektori tööaparaadi ametnikud.

1996. aastal toimus Looduskaitse Inspektsiooni taasloomine (1997. a. nimetatud ümber Keskkonnainspektsiooniks). Suurtest ümberkorraldustest hoolimata oli juba esimene inspektsioon suutnud oma struktuuris säilitada mõned metsade kaitsega tegutsevad inspektorid maakondades. Peainspektori perioodil ning pärast inspektsiooni taasloomist hakkas inspektorite arv tasapisi kasvama. Eluslooduse kaitse kõrval oli võimalik hakata tõsisemalt tegelema ka keskkonnakaitsega.

Viimased suuremad ümberkorraldused aastal 1999
Murranguline muudatus, ja seda mitte ainult inspektsiooni seisukohast vaadatult, leidis aset Vabariigi Valitsuse seaduse muutmisega Riigikogu poolt 8. detsembril 1999.a. Maavalitsuste keskkonnaosakonnad kaotati ning sealsed töötajad toodi Keskkonnaministeeriumi alluvusse. Osa neist asus tööle ministeeriumile alluvates maakondlikes keskkonnateenistustes, osa Keskkonnainspektsiooni kohalikes osakondades. Mereinspektsioon ja Keskkonnainspektsioon liideti, ühendatud asutuse nimeks jäi Keskkonnainspektsioon. Kaotati Metsaamet. Mitmed endised metsavalvetöötajad tulid inspektsiooni tööle.

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.